Savijalakeste logo
EST / ENG

#31 Komm või pomm?

Aga mis hakkab õhtul juhtuma? Või milliseks kujuneb müstiline öö kahe tantsupäeva vahel? Kellele peetakse rebasejahti ning kui meelierutav võib üks lõimumispidu olla?

(veel …)

Savijalakeste 50. juubeli kontsert-etendus

TTK Rahvatantsuansambli Savijalakesed 50. juubelile ja Eesti Vabariik 100 pidustustele pühendatud suurejooneline kontsert-etendus toimub
2018. aasta maikuu viimasel laupäeval
Salme Kultuurikeskuses.

Täpsemat teavet avalikustame jooksvalt
Savijalakeste Facebooki lehel ja Savijalakeste ametlikul kodulehel

13

Savijalakeste 50. juubeli
kontsert-etendusel astub lavale ligi 100 tantsijat,
kes jutustavad tantsu kaudu lugusid kahest täiesti erinevast inimesest,
kahest generatsioonist ja kahest elusaatusest, mis põimuvad ühe kindla kohaga.
Tõsielul põhinevad lood on elusaatused meie lähiajaloost.
Need kaks eluteed pakatavad uskumatutest käänakutest,
mis ristuvad ühel või teisel ajal nn. Muinasjutumaaga,
mis ei ole tingimata ainult õnnelik lõpp-punkt,
vaid pidevalt uusi lugusid sünnitav kants.

#18 Kägarale

Pärast poolt aastat savides tantsimist läks vaja ühte „Kägarat“, mis tooks kõik meie erinevad rühmad ühele lavale Paide E-Piim Spordihallis. Seal olid tõesti olemas nii meie kõige nooremad, kogenumad, targemad ja ilusamad, lisaks muidugi meie kaks A-rühma. See oli siis esimene väljasõit minule ja minuga samal aastal lisandunud värsketele savijalakestele.
(veel …)

Pärimuse Päitsed lõppkontsert Põlvas

12. novembril selguvad Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses parimad rahvamuusika ja rahvatantsu uued seaded ja töötlused! Muusikat mängivad Duo Laan/Tambet, Eloilo, Kihnu Poisid, Kiiora, Kratt, Kristi Kool ja sõbrad, Kristjan Priks, Kulno Malva, Rüüt, 3xuu ja Häälemure ning tantsijate seas astuvad üles ka Savijalakesed. Pärimuse Päitsete lavale astuvad Savijalakesed koreograafiaga, mille lõi meie oma Kristiina Vilipõld.

Sissepääs üritusele prii!

Lisainfo Facebookis: www.facebook.com/parimusepaitsed
Konkursi korraldab Tartu Ülikooli Rahvakunstiansambel Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi, Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA ja Eesti Kultuurkapitali toel.

Pärimuse Päitsed

#16 Tagasi juurte juurde. I osa

Aprill oli tantsuansambli Savijalakesed jaoks mitmes aspektis eriline kuu. Samaaegselt ettevalmistustega VI Maie Orava tantsude võistutantsimisele Haapsalus, jõudsime ootamatute juhuste läbi tagasi juurte juurde.

Nimelt on meie vaimne ja kunstiline juht Piret juba mõnda aega tegelenud Savijalakeste eelkäijate kohta info kogumisega. Seni oli teada tänu TEMT-i ja TTK kauaaegse õppejõu Rein Kalepi infole ja tema antud fotodele, et 1960-ndate lõpus ja 1970-ndate alguses tegutses Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis (Tallinna Tehnikakõrgkooli eelkäija) rahvatantsurühm Helmi Elleri juhendamisel.

Juba sügisest rippusid meie Siidisaba treeningsaali seinal mustvalged pildid noortest rahvatantsijatest. Olin pilte ka varem silmitsenud, nendesse lähemalt süvenemata. Ühe järjekordse trenni lõpus juhuslikult piltide ees Piretiga jutustades avastasin, et üks pildil olev naisterahvas on väga tuttavate näojoontega. Mõtlesin, et teen sellest pilti ja selgitan hiljem välja, kas tegu minu hõimlasega, kellega uskusin tegu olevat. Piret märkas, et pilt nii tugevasti mu tähelepanu köitis ning rääkis, et sel pildil on tantsurühm, keda võib pidada Savijalakeste eelkäijateks ning et ta on neid inimesi pikemat aega taga otsinud. Piretile teadaolevalt peaks selle rühma asutamisest peagi mööduma 50 aastat. Osutasin mulle tuttavana tundunud naisterahva peale ja ütlesin, et pole küll päris kindel aga võib juhtuda, et ma tunnen seda inimest. Suur oli Pireti imestus, et kas ma tõesti tean Helmi Ellerit. Sellel hetkel oli selge, et maailm on ikka kirjeldamatult väike ja elu veeretab me teele uskumatuid kokkusattumusi – loomulikult rääkisime samast inimesest.

Kuna samal nädalavahetusel seisis ees kauaoodatud esinemine Haapsalus VI Maie Orava tantsude võistutantsimisel sain Piretit rõõmustada veel ka teise toreda uudisega – Helmi tuleb Haapsallu ja temaga on võimalik seal kohtuda. Kohtumine leidiski aset ja suur oli kõigi asjaosaliste rõõm ootamatu kohtumise ning muidugi ka vahva kontsertpäeva ja Savijalakeste auhinnasaju üle.

TEMTi ja TTK Tantsuansambel Savijalakesed looja, tantsuõpetaja ning kunstiline juht Piret Lett (vasakul) ja Helmi Elisabet Eller-TEMTi rahvatantsurühma tantsuõpetaja (paremal)

TEMTi ja TTK Tantsuansambel Savijalakesed looja, tantsuõpetaja ning kunstiline juht Piret Lett (vasakul) ja Helmi Elisabet Eller-TEMTi rahvatantsurühma tantsuõpetaja (paremal)

 

Lähemalt Helmi Ellerist ja tema mälestustest juba järgmistes lugudes! Öeldakse, et kolm on kohtu seadus. Minule oli see juba teine huvitav kokkusattumus seoses Savijalakestega. Kas tuleb ka kolmas?

– Kati

#14 Teekond tordikirsini

Tegelikult oli see juba üsna ammu, kui Piret esimest korda mainis selle (siis veel) tuleva esinemise kohta märksõnu: kool, juubel, tantsijad, tähtis, lõbus ja ‘rosolje’. Tallinna Tehnikakõrgkooli ja selle eellaste 100-aastane juubel oli ette teada juba ammu ning see oli üsnagi loomulik, et mingil moel on sellesse ka Savijalakesed kaasatud. Kuid miks on eelnevas loetelus sõna ‘rosolje’?

Tallinna Tehnikakõrgkool 100 etteastet võib Savijalakestele pidada 2015. aasta kõige olulisemaks esinemiseks. See toimus suurejoonelises hoones, see tähistas kodukooli kolmekohalist vanust, etteaste nõudis pikka ettevalmistust ning huvitavat repertuaari. Sestap tulebki sellest loost tavapärasest pikem kirjeldus, mis hoomab ligi pooltteist aastat, samas pisikesi detaile esinemispäevalt.

 

KL20151107_314

Ebaõnnestunud peaproov on hea enne

Esinemispäeva hommikul lasti tantsijatel kaua magada ning meie soojaks tantsimine ning kontrollesinemine algas alles pärast lõunat. Nojah, ka esinemine oli võrreldes teiste, harjumuspäraste etteastetega üsnagi hilja. Jalad soojad, meel kindel ning rind uhkelt ees tuli tantsupõrandat vallutama minna alles mõni tund enne südaööd. Sestap sai ka viimast kokkumängu hiljem alustada. Peaproov läks nii nagu ikka… pehmelt öeldes aia taha. Kuid see pole sugugi kehv juhus. Ebaõnnestunud peaproov tekitab esinemiseks vajaliku närvi. Seda närvi ei tohi tantsija küll esinemisel välja näidata, kuid ta peab kasutama seda enda heaks ja mõnus lavanärv sunnib mõtlema ning annab ka parema elamuse endale. Jah, paanikaks ei tohi see eskaleeruda, kuid ka Puravike Kätlin ütles, et kui peaproov läheb untsu, tuleb päris esinemine parem. Niisiis, päeva esimene pool oli tegelikult üsna õnnestunud.

Peaproovi tegime omale tuttavas TTK võimlas ning pärast kava läbimängu võtsime sammud Rahvusooper Estonia suunas, või siis õigemini Estonia Kontserdisaali. Jah, just seal pidi viie tunni pärast tantsupõrand vett ja vilet saama.

 

See võiks olla rosolje

Aga enne kulminatsioonini jõudmist, meenub see protsess, mis selle päevani meid kõik tõi. Nagu öeldud, oli see tähtpäev juba ca poolteist aastat ette teada ning meie teadvusesse jõudis see üsna ammu. Täpselt aasta tagasi, novembris 2014 lõid savid tantsu Tehnikakõrgkooli aulas kooli 99. sünnipäeval. Üritus, mis avaski juubelipidustuste aasta.

Kuna eelmine,  2014/15 tantsuhooaeg oli tantsupeojärgne, kergema hingamise ning uue repertuaari omandamise aasta, siis terve hooaja vältel katsetati erinevaid uusi tantse, puhuti tolm vanalt klassikalt ning prooviti leida publiku tähelepanu pälvivaid lugusid. Kuklas oli alati tagamõte, milline neist Estoniasse sobiks ning millele kava üles ehitada. Kas jutustada tantsudega mingit lugu? Või teha show-programm? Või teha midagi modernsemat? Alguses proovis Piret genereerida ideed, mis kaasaks võimalikult palju savisid, igal ühel mingi fragment tantsus ning kokku moodustaks see ühe pideva pooletunnise pisikese kontsert-etenduse, mida kannab konkreetne narratiiv. ,,See võiks olla selline rosolje – jupid erinevatest temaatilistest tantsudest ning palju energiat lavalt publikuni.”

Sellisel moel rosoljeni me ei jõudnud, sest savide ülesandeks sai midagi, millega nad hästi toime tulevad – peo käivitamine. Meie esinemine on pärast pidulikku aktust, kui bänd on juba publiku tantsujalad soojaks teinud ning meeleolu meenutab rohkem sünnipäevajuubeldust. Need kriteeriumid dikteerisid meile, et tegemist peab olema aktiivse, energilise, lõbusa ja nakatava show-programmisugemetega etteaste, mis toimub publiku keskel.

 KL20151107_072 copy

 Tagasilöögid pole muud, kui teekonnal tekkivad väljakutsed

On üsna tavaline, et pikalt etteplaneerides, tuleb olla ettevaatlik ning ennetada probleeme. Vahel see aga ei toimi. Kui ka tee peale komistuskive ning probleeme satub, tuleb osata neid lahendada ning enda kasuks mängima panna. Kunst omaette. Kirumine, halamine ja nutmine leevendavad ehk südant, kuid ei lahenda mure. Loomulikult tuleb tagasilööke ette ja neid oli meilgi: pikk suvi ilma iganädalaste trennideta oli juba vormile hakanud, repertuaarimälu purenud ning iga sügis toob ka suuremaid ja väiksemaid verevahetusi. Samuti selgus, et esmane eesmärk kaasata võimalikult palju savisid, jääb ilmselt katki ning Estonias tantsivad ainult Antsud ja Puravikud.

Niisiis tõi sügis koosseisudesse muutusi ning see tihendas trennikalendrit tublisti: kahele tavapärasele trennile lisandusid nädalavahetused ning lisatrennid nädala sees. Ning kõigele lisaks polnud TTK100 ainuke väljund, mille jaoks treeniti. Uute toredate inimestega tuli sõbraks saada, tutvust teha ning meeskonnavaim rühma sisse puhuda; eelseisval hooajal ootas ees mitmeid suuri osavõtte, milleks vargsi valmistuda; paralleelselt Estonia esinemisega lõid meie treenerid tantse uute tantsude konkursiks ning see nõudis tantsijatelt kannatlikust, pühendumist ja entusiasmi.

Aga tantsijaid kimbutavad ka tervisemured. Paraku on meie Siidisaba saali tantsupõrand endiselt üsna kehv. Õigemini tantsupõrandaks seda nimetada on suuremeelne. Kivikõva betoonpõrand hakkab ikka tantsijate põlvedele, hüppeliigesele ning seljale liiga tegema. Ka sellel ettevalmistusperioodil tegi nii mõnigi liiges raksaka, mis sundis tantsija kõrvaltvaatajaks või kaasaelajaks.

 

,,Plaksutasin nii kõvasti, et ununes veinipokaal käes. Pärast esinemist sain aru, et olen üleni valge veiniga koos”

Kontserdisaali kuluaarid: üht suurt, kuid üsnagi kitsaste käikude ruumi peavad jagama tantsijad ning catering koos; kastide viisi pokaale; isuäratavad suupisted ja kohvilõhn; rahvariietekotid ning juuksepandlad; pastlad ja kikilipsud; sigin-sagin nagu sipelgapesas. Tunnike oli jäänud esinemiseni ning tantsijad olid oma ilusad rõivad selga pannud. Järgnesid ootamisminutid. Kes punus patse, kes korrigeeris meiki, nii mõnigi hüppas ja venitas koridorides, mõned rühmaselfie’d. Oli näha, et kerge pinge on taas õhus ja tantsijad otsivad tegevusi, millega aega täita. Vahepeal sai uudistada ka juubeliüritusele tulnud külalisi ning tantsupõrandat. Suureks rõõmuks oli kohal ka mitmeid endiseid ja praeguseid savijalakesi, kes lubasid saalist palju energiat tantsijateni tagasi anda.

Karavan mängis oma ploki viimast lugu, tantsijad olid oma kohtadel valmis ning siis see hakkas. Natuke alla pooletunnine, energiast pakatav programm, mis tõi saali aina rohkem inimesi, ummistades ukseavasid mille kaudu tantsijad lavale ja lavalt maha pidid liikuma. Nii mõnigi väike ‘Pätu’ sattus tantsudesse sisse. Nagu ikka. Kuid üsnagi julgelt võib öelda, et need kadusid suure virr-varri ning emotsioonidest rikka esituse varju. Meie oma sõbrad esimesest reast plaksutasid ning hõikasid kõvasti ja see tiris suunurgad taevani.

Paar momenti, mõni viiv, justkui hetk … ja oligi tehtud. Kuigi programmi ajal riideid vahetades  oli küll tunne, et kui nüüd saaks korraks istuda, siis vist oleks kohe väsinud. Aga ei, mul pole praegu aega väsinud olla. Tuleb jälle minna. Ning kui Kaera-Jaan sai tehtud, tuli publikult kõik energia väikese intressiga tagasi. Õhtu jätkudes kuulasime, milliseid emotsioone me sõbrad ja tuttavad publikust üles olid noppinud.

Vahest kõige levinumaks küsimuseks oli, et kas see… see mis just seal laval toimus… kas see ongi rahvatants? Nii mõnigi oli ‘omal ajal’ rahvatantsuga tegelenud,

,aga see pold midagi sellist need tantsjad täna tegid;

Meie ajal need jalad küll nii kõrgele ei käinud. See on ikka hoopis uus tase;

Ma ei teadnud, et rahvatantsu sellise muusika järgi ka tantsitakse. Ma tulin saali selle muusika peale ning minu pärast oleks võinud tantsijad ainult ringiratast ka käia, mulle oleks ikka väga meeldinud.

Seda on tunda, et rahvatantsust on stereotüüpne mõtlemine, kui inimestest, kes kalpsavad kaera-jaani ning vahel teevad mõne äkilisema polka. Need, kel, rahvatantsuga lähem kokkupuude puudub, ei teagi milline see kunst täpsemalt on.

Vägev, aga ma ei saa aru, kuidas nad (tantsijad) nii täpselt teavad, et nüüd pean olema tantsus kohati selle inimesega ja nüüd selle inimesega, ja nüüd pean olema sirgel ja siis ringil ning kogu aeg midagi tegema ka veel?

See pakub alati suurt rõõmu, kui kellegi arusaama ning mõistmist rahvatantsust on saanud muuta paremaks ning tekitada huvi selle tegevuse vastu. See on Savijalakestele alati oluline olnud. Kokkuvõttes saime eesmärgiga hakkama ning publik sai saali meelitatud ning nö. üles köetud, täpselt nii nagu vaja oli:

Ma plaksutasin nii kõvasti, et mul läks meelest ära, et hoian veinipokaali käes ja pärast esinemist sain aru, et olen üleni valge veiniga koos.

 

Patsutus seljale ja edasi

Egas midagi, patsutame natuke endile õlale, hingame sügavalt sisse ja välja ning läheme sirgema seljaga edasi. Kõik esinenud tantsijad tänavad treenereid-kasvatajad töö, usalduse ja sihikindluse eest. Esituse soe vastuvõtt ning kõva aplaus sümboleerivad töö vilju ning kuuluvad absoluutselt meie kasvatajatele. Nüüd hoida seda taset, neid emotsioone ja minna edasi, sest kohe on ukse taga uued etteasted, uued proovikivid, uued eesmärgid ja uued emotsioonid.

Aitäh kõigile, kes selle esinemisega seotud olid!
Aitüma Tallinna Tehnikakõrgkool ja veel kord palju õnne ning
“Elagu! Elagu! Elagu”

 

Headusest tulvil hommik pani tantsijate tasakaalu proovile

9. detsembril toimus Tallinna Tehnikakõrgkoolis traditsiooniline Heategevuslik Jõuluhommik. Pühadest ja heategevusest innustatud üritust korraldasid sel aastal TTK tehnomaterjalide ja turunduse II kursuse tudengid. Sel aastal oli ürituse eesmärgiks Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu toetamine.

12359536_10206765454147350_339698821_o

(veel …)

#08 Võidukas Vargamäe Võistutantsimine

Savijalakeste kõige vanem rühm vajas endale hooajaks eesmärki ning kui õpetaja Kristiina pakkus välja osalemise Vargamäe võistutantsimisel, tundus see huvitav väljakutse meile kõigile.


 

Võistutantsimisel oodati segarahvatantsurühmadelt tänapäevase käsitlusega rahvaliku viisi järgi seatud omaloomingulisi tantse, ning Kristiinal mõlkus midagi juba meeles. Ei saa öelda, et tantsutrennid kergeks kujunesid. Juba lugu ise oli üsna keerulise rütmiga, rääkimata sammudest, mis meil kõikidel esialgu jalad sõlme ajas. Ootamatult selgus vaid nädalake enne võistutantsimist, et Joel ei saa põlvevigastuse tõttu esineda. Õnneks oli Mait põhirühmast nõus oma abistava käe (loe: jala) ulatama, ning paari päevaga tegi ta suisa imet, ning oli valmis meiega esinema.

Võistutantsimisel esitatud tantsud olid kõik eriilmelised ja igaüks omamoodi huvitav. Rehealune, kus esineti, oli vast kõige paremini sobiv just meie tantsule, sest andis võimaluse poistel lakaluugist piiluda meie säravaid ja roosapõskseid piigasid. Vargamäel veedetud päev ning võistutantsimise esikoht oli igati vääriline punkt meie emotsiooniderohkele tantsuhooajale.

– oma mõtteid võidukast päevast kirjutas Marju

Vaata lisaks

Suur tänu, meie kõige auväärsemad Vilistlased! Savijalakesed on Teie üle uhked!

 

#06 Savijalakeste tantsulaager 2015, Kohila

Sissejuhatuseks …

… võiks mainida, et hooaja algul toimus pisike arupidamine ning mõitsklemine, kuidas algavat hooaega sisustada, traditsioone tähistada ja eesmärke valida. Savijalakestel on juba üsnagi arvestatav vanus ja nagu Joel kõikse auväärsematest ütleb: “Vanusega tuleb väärikus!” Seega on traditsioonide au sees hoidmine väga oluline, kuid see ei tähenda, et ruumi ei saaks uutele tavadele eraldada või vanu traditsioone kaasajastada.

 

Koosoleku kolleegium arutles ürituste, nende korraldamise ja organiseerimise põhitõdede üle, proovis neid asetada kalendrisse ning määrata vastutav rühm igale üritusele. Lisaks mitmetele otsustele tehti mõne aja pärast teatavaks, et tantsuhooaja teisel poolel toimub järjekordne tantsulaager, mis ühelt poolt peaks pakkuma võimalust teha lisatrenne meeste tantsupeoks, tuua tantsijatele külalistreenereid; teisalt andma tantsijatele üks mõnus nädalavahetus pealinnast väljas, olla koos, end liigutada, kuid pidada maha ka traditsiooniline nominentide pidu.

 

Ettevalmistused

Seekord langes laagri korraldamine Puravike rühmale, keda koordineerib Piret. Sügisel hakati pingsalt mõtlema sobiva koha peale – võeti pakkumisi ja kontakte erinevatest potensiaalsetest kohtadest, mis vastasid kriteeriumitele. Oleme ausad, Savijalakeste arv on viimaste aastatega vaat et mitmekordistunud ning paralleelselt on vaja rohkem kui kaht tantsusaali. Viimaks, kui oli ringi vaadatud ning suheldud, leiti et ehk polegi tarvis hakata jalgratast leiutama ning vahest peaksime külastama meile juba tuttavat kohta – Kohilat. Just nimelt see sama tore koht, kus ka eelmine tantsulaager sai peetud. Ja Kohila oli taaskord nõus meid vastu võtma!

Kolleegium tegi ühise otsuse, et sel aastal toimub tantsulaagris ka iga-aastane nominentide pidu. Kuid selle organiseerimine langes meie kõige väärikamate ehk vilistlasrühma kanda. Üleüldiselt oli õhtuse olemise teema valik samuti lihtne. Kuna tegemist oli siiski peaasjalikult tantsulaagriga, ei pidanud organiseerijad vajalikuks, et pidulised suuri ettevalmistusi kostüümi, esinemiste vms. peaksid tegema. Niisiis võis peosaali astuda niiöelda kaks kätt taskus, ootus ja uudishimu südames ning rõõmus meel kaasas. Ah-jaa, siiski õhtu teemaks oli Eesti Vabariigi sünnipäevaga seoses SINI-MUST-VALGE. Kuidas aga teemat tõlgendada, jäeti iga pidulise enda teha.


 

Ja lõpuks on kõik laagriks valmis!

Tantsulaagrist kirjutab noorterühmast ning äsja ametlikult Savijalakeseks nimetatud Käthrine.

Sombusel laupäeva hommikul algas sõit Kohilasse, tantsulaagrisse. Rühmakaaslaste nägudest ei olnud võimalik näha kõrvuni ulatuvaid naeratusi, kuna teadsime juba ette, et kõik meie võimed pannakse kahe päeva jooksul proovile. Kõik võimed!

Zumba-tades oli näha, et paljud olid veel mõtteis voodis, sooja teki all ning sambarütmid ajasid poistel igasuguse loogika peas sassi. Kes oleks osanud arvata, et see tantsuline trenn, millest nad tüdrukutelt kuulnud on, võib osutuda parajaks pähkliks ning füüsiliselt üsnagi kurnavaks!?

Õnneks jätkus noorimate rühma treeningpäev veidi tuttavamate rütmide saatel, nimelt „Tantsupidu“ (kor. Karmen Ong) õppides. Ma pole kindel, kas ka teistel on nii, et isegi kui oled rampväsinud, teeb see laul absoluutselt iga kord tuju nii rõõmsaks, et tahaks kohe seda tantsima hakata ja kõva häälega kaasa laulda?! Meie rühmas igatahes on nii. Isegi pika trenni lõpus suudab see tuua naeratuse näole ning seda tantsides suudame kõik näidata vaid häid emotsioone.

Viimases trennis jagati meid kõiki laiali: kes läks meeste tantsupeoks harjutama, kes naiste tantse õppima, kuna paarlist ei olnud või asus teises trennis, kes segapaaridega koos harjutama. Piret meile naistetantsudes armu ei andnud ning nii tuli kõigil kaks tantsu selgeks saada. See võttis kõige rohkem läbi, ka vaimselt, sest isegi kui mõistus sai aru, mida tegema pidi, siis jalgadesse see info ei jõudnud. Ilmselt voolas veidi mõistust koos higiga minema.

Õhtune pidu ja nominentide etteasted oli vahvalt korraldatud. Lestades labajalga tantsida oli ilmselt kõigil esmakordne juhus. Parim tõstja oli ilmselt kõige geniaalsemalt välja selgitatud – nominendid pidid teineteise tõstmise asemel hoopis söögipulkadega kohviube tõstma. Valusad lihased olid põhjuseks, miks tantsupõrand oli tavalisest vähem rahvastatud, ent pidu oli ikkagi tore.

Seda, et õhtusel tantsumaratonil võib väsimus välja lüüa, oli korraldajatele loomulikult mõtteisse tulnud juba enne laagrit. Sestap saidki seekord suure tähelepanu (loe: palju ülesandeid) meie treenerid, kes igal aastal panevad rebased Savijalakeste vannet lugema, viivad läbi riitust ning korraldavad ristimist. Just nimelt… kõik tantsijad, kes on koos Savijalakestega tantsupeol käinud või tantsinud kauem kui hooaeg, saab ristitud. Kuid meie enda treenerid, kes on tegelikult välja kasvanud ju Savijalakeste enda ridadest, pole riitust nimega “Tantsijast-kasvatajaks” läbinud. Miks mitte, siis seekord neid sellesse olukorda panna ning väsinud tantsijatel lasta nautida vaatemängulist tuleproovi. Kuidas katsed läksid ja milline oli tulemus… see jääb laagris osalejate teada ning meenutada. Võib küll öelda, et tegemist oli väärika ja ilusa tseremooniana.

Kohila kooli kokad tegid väga head toitu. Kiidusõnu oli söökide kohta palju kuulda. Õhtused kringlid olid samuti suurepärased!

Järgmise päeva hommik oli kõigil veidi raske ja seda ka erinevatel põhjustel. Ühistrenn oli aga väga tore ning arvestas igati kõigi jõuvarusid. „Kokkutantsu polka“ (kor. Kätrin Järvis) läks aga raskelt, sest ega see polka kerge pole, vaatamata sellele et just meie rühmas on parim polkatantsija. Naistetantsud vajasid taaskord parajalt keskendumist ning treenitud õla- ja seljapiirkondi, sest viimased andsid ikka head mitu päeva endast märku.

Ent ega sellega savide koosviibimised lõppenud – pealinna jõudes maandusime paljudega samasse kohta keha kinnitama. Savijalgadel on ikka ühtemoodi mõtlemine.

Savijalakesed tänavad kõiki laagri korraldajaid, Kohila sõpru ja abistajaid ning loomulikult meie kasvatajaid-treenereid-psühholooge!

2015. aasta Nominendipeo laureaatidega saab tutvuda SIIN 

#05 XXVI Lihaselõdvestus Sindis 28. veebruar – 1. märts 2015

2015. aasta Lihaselõdvestus toimus 28. veebruarist – 1.märtsini Sindis ning selle korraldas Rahvatantsuansambel Kajakas Pärnust. Vastukaaluks eelmisele Lihaselõdvestusele, kus Tarbatu pani tõsiselt proovile tantsijate füüsilise ja vaimse vormi, oli seekordseks teemaks Sanatoorium. Savijalakesed tänavad Kajakat toreda ürituse eest ning ootavad juba järgmist aastat, mil saab nautida Sõlekese korraldamist.

Meie lugude sarjas kirjutab Lihaselõdvestusest Aira, kes on aastaid tantsinud Savijalakeste ridades, kuid imekombel sattus ta alles nüüd esimest korda sellele toredale tantsuansamblite üritusele.

 

Kogu ürituse idee – rahvatantsijad, saame kokku ja teeme midagi lahedat, on väärt ettevõtmine,  ilma, et keegi valjul häälel hüüaks: “Joondu, ära jää maha, kuula muusikat, pöiad sirgu … !” See on justkui tasakaaluks rutiinsetele treeningutele ja mitte nii rutiinsetele esinemistele, milleta ju ka ei saa.

Saadi kokku, võisteldi ja nauditi mängu ilu ,kel aga võistlusvaim pisut nõrgaks jäi, sai korraldajate poolt autasustatud (hea mõte!) ja lisaks tore ülesanne korraldada järgmise aasta lihaselõdvestus. Väga lahedad olid ansamblite etteasted teemal unetuse ravi. Sai nautida lustakaid esinemisi, kus inspiratsiooni oli saadud nii omaaegsetest maleva üritustest kui moodsast kunstist.  Samuti oli vahva pävane mõõdukalt tegevusrohke vabaõhu võistlus. Tantsuõhtu oleks ehk veelgi hoogsamalt läinud kui mõned seltskonnatantsud paariliste vahetustega oleks kavas olnud.

Aga kokkuvõtteks , nagu ütles TÜ õppejõud Marju Lepajõe: “eesti rahvas jaguneb koorilauljateks ja rahvatantsijateks, viimaste kirjelduse juurde kuulub väsimatu optimism ja tantsulust.” Nõus sellega!

– Aira Saar