Savijalakeste logo
EST / ENG

#31 Komm või pomm?

Aga mis hakkab õhtul juhtuma? Või milliseks kujuneb müstiline öö kahe tantsupäeva vahel? Kellele peetakse rebasejahti ning kui meelierutav võib üks lõimumispidu olla?

(veel …)

#18 Kägarale

Pärast poolt aastat savides tantsimist läks vaja ühte „Kägarat“, mis tooks kõik meie erinevad rühmad ühele lavale Paide E-Piim Spordihallis. Seal olid tõesti olemas nii meie kõige nooremad, kogenumad, targemad ja ilusamad, lisaks muidugi meie kaks A-rühma. See oli siis esimene väljasõit minule ja minuga samal aastal lisandunud värsketele savijalakestele.
(veel …)

#24 Trennid, mis ajasid segadusse

… ehk õhtu, mis ajas segadusse ning üllatas suurepärase esinejaga!

Novembri lõpp tähistab Savijalakeste jaoks sünnipäeva ja parim viis seda tähistada, on suure lõimumispeoga, kus kollektiiviliikmed tervitavad kõiki uusi tantsuhuvilisi. Pidu kujunes üllatavalt … huvitavaks? Ei, mitte sedasorti ‘huvitav’, nagu siis kui pakutakse midagi veidrat süüa ning selle peale vastatakse formaalselt ‘tore, huvitav maitse’. Risti vastupidi. Väga tragi korraldusmeeskond, kes sai hakkama vapustava ja meeldejääva õhtuga kirjutab oma meenutusi.

14611105_10154328640294093_1057589080469019477_n

Proloog

Umbes kuu enne lõimumispeo toimumist teatati meile, noortele tantsupeolistele, et sel aastal on meie kord see vastutusrikas roll võtta ja üks suur lõimumine korraldada. Eks algul olid ikka segased tunded – keegi pole midagi nii suurt korraldanud, ja pealegi, meil on aega ainult ÜKS KUU. Kuna meie rühmas on nii staažikamaid olijaid kui ka täiesti uusi, siis moodustasime korraldustiimi esimestest, sest lõimumine ju peamiselt uutele suunatud ongi.

Jagasime sõbralikult ülesanded ära, kes mida tegema hakkab ja asjad hakkasid iseenesest kenasti liikuma ning lahenema. Lõimumispidu toimuski 26.novembril Tallinna Tehnikakõrgkooli aulas. Ja nagu Savijalakestele on kombeks üritused siduda stiili ning kostüümidega, siis ei saanud ka seekordne lõimumispidu erand olla. Teemaks olid pöörased ja nostalgilised 90-ndad ehk trennid, mis asjasid segadusse.

Ne-ne-oo-nene

Nagu seaduspäraselt tulidki kõik osalejad veidra stiiliajastuga kaasa ning kõik lõimujad tekitasid üheks õhtuks ühelt poolt koomilise ja teisalt kergelt ajuvaba atmosfääri, kus läikisid nailondressid, lehvisid vahvlilokid, tantsupõrandat murdsid platvormkingad ning krõpsuga tossud. Tõeliselt pöörane ja nostalgiline õhkkond. Iga kord, kui keegi peole sisenes, kajas saalist vastu tormiline naer – 90ndatel oleme kõik elanud, aga tundub nagu elulaad oleks teinud 100-aastase hüppe.

Saalis sillerdasid diskotuled, kõlaritest kostus nii tuntud poppi suure lombi tagant, kui õntsa-õntsatavaid lugusid kodumaistelt tegijatelt. Ja mõni kuulas enda lemmikuid kassett-pleieri pealt. Kui kõik olid kohal, algas ühistrenn, mille käigus seigeldi legendaarsete palade saatel 90ndate tantsuliigutuste maailmas. Ega neid ülearu palju polnud ning mulje oli, nagu osaleks Trafficu “Kesköödisko” muusikavideos, aga jalad sai soojaks ning vaimu valmis.

BINGO!

Ka sel aastal ei saanud me tantsubingota. Tundub, et tegemist on juba kohustuslikuks saanud mänguga ning kolmandat korda hoidis tiitlit meie oma Käthrine. Kolmekordne tšempion jõudis peo korraldamise ja vedamise kõrvalt tantsutada kõiki ning hoida silma peal kõigel.

Õhtu tõeline jackpot varjas end aga suure ekraani taga, mida ehtis stiilipeo tunnusgraafika. Üks hetk oli märgata ekraani tagant valgeid jalanõusid välkumas ning tundus, et midagi on laval toimumas. Ja kuidas veel! Õhtujuht keris pinge üles, ekraan hakkas kerkima ning meie ees oli tõeline 90ndate Eesti muusika ikoon. Kes meist ei teaks laulu “Põdrakasvataja”? Loomulikult, üks ja ainus PS Troika võttis kanda ülesande tantsutada Savijalakesi terve õhtu vältel. Bänd tõmas peo kohe algusest suurelt käima ning pidas vastu esimeste hommikutundideni, sest tantsupõrand oli kogu aeg paksult rahvast täis. Ka PS Troikale oli see tore ja meeldejääv nostalgialaks ning nende 360-kraadi-videot õhtust näeb PS Troika Facebooki lehel. Kindlasti minge vaatama. PS Troika on Savikalakestest võlutud. Samamoodi oleme ka meie bändist lummatud.

Finaal

Lõimumispeo ühest tipphetkeks on rebaste ristimine ning ametlik uute liikmete vastuvõtt kollektiivi täisõiguslikeks liikmeteks. Kõik Savijalakestes vähemalt ühe aasta tantsinud liikmed pidid veel viimased väljakutsed edukalt sooritama ning nende rebasepõli lõppes ühisvande, “Savikoja polka” ja kuulsa pastlalöögiga. Ja suur ports kuldse äärega ilusaid Savijalakeste märke leidsid taas tee inimeste südametesse (või vähemalt südame kohale).

Meie, peo korraldusmeeskond, jäime üritusega väga rahule, arvestades, et korraldasime esimest korda nii suurt üritust. Võime pika pai endale teha. Tundub, et ka üldsus jäi rahule. Sedakorda reisis meiega 90ndatesse üle 80 inimese – suur tänu kõigile savijalakestele!

– Agnes, teie 90ndate reisi korraldusmeeskonnast

#19 Järjekordne rändkarikas jõudis Savijalakeste koju

Seekord on meie sissekanne põhjalikum, armsam ja tähtsam, sest Võistutantsimine Võnnus oli meile äärmiselt võluv kogemus, millega suve tervitada. (veel …)

Pärimuse Päitsed lõppkontsert Põlvas

12. novembril selguvad Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses parimad rahvamuusika ja rahvatantsu uued seaded ja töötlused! Muusikat mängivad Duo Laan/Tambet, Eloilo, Kihnu Poisid, Kiiora, Kratt, Kristi Kool ja sõbrad, Kristjan Priks, Kulno Malva, Rüüt, 3xuu ja Häälemure ning tantsijate seas astuvad üles ka Savijalakesed. Pärimuse Päitsete lavale astuvad Savijalakesed koreograafiaga, mille lõi meie oma Kristiina Vilipõld.

Sissepääs üritusele prii!

Lisainfo Facebookis: www.facebook.com/parimusepaitsed
Konkursi korraldab Tartu Ülikooli Rahvakunstiansambel Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi, Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA ja Eesti Kultuurkapitali toel.

Pärimuse Päitsed

#16 Tagasi juurte juurde. I osa

Aprill oli tantsuansambli Savijalakesed jaoks mitmes aspektis eriline kuu. Samaaegselt ettevalmistustega VI Maie Orava tantsude võistutantsimisele Haapsalus, jõudsime ootamatute juhuste läbi tagasi juurte juurde.

Nimelt on meie vaimne ja kunstiline juht Piret juba mõnda aega tegelenud Savijalakeste eelkäijate kohta info kogumisega. Seni oli teada tänu TEMT-i ja TTK kauaaegse õppejõu Rein Kalepi infole ja tema antud fotodele, et 1960-ndate lõpus ja 1970-ndate alguses tegutses Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis (Tallinna Tehnikakõrgkooli eelkäija) rahvatantsurühm Helmi Elleri juhendamisel.

Juba sügisest rippusid meie Siidisaba treeningsaali seinal mustvalged pildid noortest rahvatantsijatest. Olin pilte ka varem silmitsenud, nendesse lähemalt süvenemata. Ühe järjekordse trenni lõpus juhuslikult piltide ees Piretiga jutustades avastasin, et üks pildil olev naisterahvas on väga tuttavate näojoontega. Mõtlesin, et teen sellest pilti ja selgitan hiljem välja, kas tegu minu hõimlasega, kellega uskusin tegu olevat. Piret märkas, et pilt nii tugevasti mu tähelepanu köitis ning rääkis, et sel pildil on tantsurühm, keda võib pidada Savijalakeste eelkäijateks ning et ta on neid inimesi pikemat aega taga otsinud. Piretile teadaolevalt peaks selle rühma asutamisest peagi mööduma 50 aastat. Osutasin mulle tuttavana tundunud naisterahva peale ja ütlesin, et pole küll päris kindel aga võib juhtuda, et ma tunnen seda inimest. Suur oli Pireti imestus, et kas ma tõesti tean Helmi Ellerit. Sellel hetkel oli selge, et maailm on ikka kirjeldamatult väike ja elu veeretab me teele uskumatuid kokkusattumusi – loomulikult rääkisime samast inimesest.

Kuna samal nädalavahetusel seisis ees kauaoodatud esinemine Haapsalus VI Maie Orava tantsude võistutantsimisel sain Piretit rõõmustada veel ka teise toreda uudisega – Helmi tuleb Haapsallu ja temaga on võimalik seal kohtuda. Kohtumine leidiski aset ja suur oli kõigi asjaosaliste rõõm ootamatu kohtumise ning muidugi ka vahva kontsertpäeva ja Savijalakeste auhinnasaju üle.

TEMTi ja TTK Tantsuansambel Savijalakesed looja, tantsuõpetaja ning kunstiline juht Piret Lett (vasakul) ja Helmi Elisabet Eller-TEMTi rahvatantsurühma tantsuõpetaja (paremal)

TEMTi ja TTK Tantsuansambel Savijalakesed looja, tantsuõpetaja ning kunstiline juht Piret Lett (vasakul) ja Helmi Elisabet Eller-TEMTi rahvatantsurühma tantsuõpetaja (paremal)

 

Lähemalt Helmi Ellerist ja tema mälestustest juba järgmistes lugudes! Öeldakse, et kolm on kohtu seadus. Minule oli see juba teine huvitav kokkusattumus seoses Savijalakestega. Kas tuleb ka kolmas?

– Kati

#15 Savijalakeste 2015

#14 Teekond tordikirsini

Tegelikult oli see juba üsna ammu, kui Piret esimest korda mainis selle (siis veel) tuleva esinemise kohta märksõnu: kool, juubel, tantsijad, tähtis, lõbus ja ‘rosolje’. Tallinna Tehnikakõrgkooli ja selle eellaste 100-aastane juubel oli ette teada juba ammu ning see oli üsnagi loomulik, et mingil moel on sellesse ka Savijalakesed kaasatud. Kuid miks on eelnevas loetelus sõna ‘rosolje’?

Tallinna Tehnikakõrgkool 100 etteastet võib Savijalakestele pidada 2015. aasta kõige olulisemaks esinemiseks. See toimus suurejoonelises hoones, see tähistas kodukooli kolmekohalist vanust, etteaste nõudis pikka ettevalmistust ning huvitavat repertuaari. Sestap tulebki sellest loost tavapärasest pikem kirjeldus, mis hoomab ligi pooltteist aastat, samas pisikesi detaile esinemispäevalt.

 

KL20151107_314

Ebaõnnestunud peaproov on hea enne

Esinemispäeva hommikul lasti tantsijatel kaua magada ning meie soojaks tantsimine ning kontrollesinemine algas alles pärast lõunat. Nojah, ka esinemine oli võrreldes teiste, harjumuspäraste etteastetega üsnagi hilja. Jalad soojad, meel kindel ning rind uhkelt ees tuli tantsupõrandat vallutama minna alles mõni tund enne südaööd. Sestap sai ka viimast kokkumängu hiljem alustada. Peaproov läks nii nagu ikka… pehmelt öeldes aia taha. Kuid see pole sugugi kehv juhus. Ebaõnnestunud peaproov tekitab esinemiseks vajaliku närvi. Seda närvi ei tohi tantsija küll esinemisel välja näidata, kuid ta peab kasutama seda enda heaks ja mõnus lavanärv sunnib mõtlema ning annab ka parema elamuse endale. Jah, paanikaks ei tohi see eskaleeruda, kuid ka Puravike Kätlin ütles, et kui peaproov läheb untsu, tuleb päris esinemine parem. Niisiis, päeva esimene pool oli tegelikult üsna õnnestunud.

Peaproovi tegime omale tuttavas TTK võimlas ning pärast kava läbimängu võtsime sammud Rahvusooper Estonia suunas, või siis õigemini Estonia Kontserdisaali. Jah, just seal pidi viie tunni pärast tantsupõrand vett ja vilet saama.

 

See võiks olla rosolje

Aga enne kulminatsioonini jõudmist, meenub see protsess, mis selle päevani meid kõik tõi. Nagu öeldud, oli see tähtpäev juba ca poolteist aastat ette teada ning meie teadvusesse jõudis see üsna ammu. Täpselt aasta tagasi, novembris 2014 lõid savid tantsu Tehnikakõrgkooli aulas kooli 99. sünnipäeval. Üritus, mis avaski juubelipidustuste aasta.

Kuna eelmine,  2014/15 tantsuhooaeg oli tantsupeojärgne, kergema hingamise ning uue repertuaari omandamise aasta, siis terve hooaja vältel katsetati erinevaid uusi tantse, puhuti tolm vanalt klassikalt ning prooviti leida publiku tähelepanu pälvivaid lugusid. Kuklas oli alati tagamõte, milline neist Estoniasse sobiks ning millele kava üles ehitada. Kas jutustada tantsudega mingit lugu? Või teha show-programm? Või teha midagi modernsemat? Alguses proovis Piret genereerida ideed, mis kaasaks võimalikult palju savisid, igal ühel mingi fragment tantsus ning kokku moodustaks see ühe pideva pooletunnise pisikese kontsert-etenduse, mida kannab konkreetne narratiiv. ,,See võiks olla selline rosolje – jupid erinevatest temaatilistest tantsudest ning palju energiat lavalt publikuni.”

Sellisel moel rosoljeni me ei jõudnud, sest savide ülesandeks sai midagi, millega nad hästi toime tulevad – peo käivitamine. Meie esinemine on pärast pidulikku aktust, kui bänd on juba publiku tantsujalad soojaks teinud ning meeleolu meenutab rohkem sünnipäevajuubeldust. Need kriteeriumid dikteerisid meile, et tegemist peab olema aktiivse, energilise, lõbusa ja nakatava show-programmisugemetega etteaste, mis toimub publiku keskel.

 KL20151107_072 copy

 Tagasilöögid pole muud, kui teekonnal tekkivad väljakutsed

On üsna tavaline, et pikalt etteplaneerides, tuleb olla ettevaatlik ning ennetada probleeme. Vahel see aga ei toimi. Kui ka tee peale komistuskive ning probleeme satub, tuleb osata neid lahendada ning enda kasuks mängima panna. Kunst omaette. Kirumine, halamine ja nutmine leevendavad ehk südant, kuid ei lahenda mure. Loomulikult tuleb tagasilööke ette ja neid oli meilgi: pikk suvi ilma iganädalaste trennideta oli juba vormile hakanud, repertuaarimälu purenud ning iga sügis toob ka suuremaid ja väiksemaid verevahetusi. Samuti selgus, et esmane eesmärk kaasata võimalikult palju savisid, jääb ilmselt katki ning Estonias tantsivad ainult Antsud ja Puravikud.

Niisiis tõi sügis koosseisudesse muutusi ning see tihendas trennikalendrit tublisti: kahele tavapärasele trennile lisandusid nädalavahetused ning lisatrennid nädala sees. Ning kõigele lisaks polnud TTK100 ainuke väljund, mille jaoks treeniti. Uute toredate inimestega tuli sõbraks saada, tutvust teha ning meeskonnavaim rühma sisse puhuda; eelseisval hooajal ootas ees mitmeid suuri osavõtte, milleks vargsi valmistuda; paralleelselt Estonia esinemisega lõid meie treenerid tantse uute tantsude konkursiks ning see nõudis tantsijatelt kannatlikust, pühendumist ja entusiasmi.

Aga tantsijaid kimbutavad ka tervisemured. Paraku on meie Siidisaba saali tantsupõrand endiselt üsna kehv. Õigemini tantsupõrandaks seda nimetada on suuremeelne. Kivikõva betoonpõrand hakkab ikka tantsijate põlvedele, hüppeliigesele ning seljale liiga tegema. Ka sellel ettevalmistusperioodil tegi nii mõnigi liiges raksaka, mis sundis tantsija kõrvaltvaatajaks või kaasaelajaks.

 

,,Plaksutasin nii kõvasti, et ununes veinipokaal käes. Pärast esinemist sain aru, et olen üleni valge veiniga koos”

Kontserdisaali kuluaarid: üht suurt, kuid üsnagi kitsaste käikude ruumi peavad jagama tantsijad ning catering koos; kastide viisi pokaale; isuäratavad suupisted ja kohvilõhn; rahvariietekotid ning juuksepandlad; pastlad ja kikilipsud; sigin-sagin nagu sipelgapesas. Tunnike oli jäänud esinemiseni ning tantsijad olid oma ilusad rõivad selga pannud. Järgnesid ootamisminutid. Kes punus patse, kes korrigeeris meiki, nii mõnigi hüppas ja venitas koridorides, mõned rühmaselfie’d. Oli näha, et kerge pinge on taas õhus ja tantsijad otsivad tegevusi, millega aega täita. Vahepeal sai uudistada ka juubeliüritusele tulnud külalisi ning tantsupõrandat. Suureks rõõmuks oli kohal ka mitmeid endiseid ja praeguseid savijalakesi, kes lubasid saalist palju energiat tantsijateni tagasi anda.

Karavan mängis oma ploki viimast lugu, tantsijad olid oma kohtadel valmis ning siis see hakkas. Natuke alla pooletunnine, energiast pakatav programm, mis tõi saali aina rohkem inimesi, ummistades ukseavasid mille kaudu tantsijad lavale ja lavalt maha pidid liikuma. Nii mõnigi väike ‘Pätu’ sattus tantsudesse sisse. Nagu ikka. Kuid üsnagi julgelt võib öelda, et need kadusid suure virr-varri ning emotsioonidest rikka esituse varju. Meie oma sõbrad esimesest reast plaksutasid ning hõikasid kõvasti ja see tiris suunurgad taevani.

Paar momenti, mõni viiv, justkui hetk … ja oligi tehtud. Kuigi programmi ajal riideid vahetades  oli küll tunne, et kui nüüd saaks korraks istuda, siis vist oleks kohe väsinud. Aga ei, mul pole praegu aega väsinud olla. Tuleb jälle minna. Ning kui Kaera-Jaan sai tehtud, tuli publikult kõik energia väikese intressiga tagasi. Õhtu jätkudes kuulasime, milliseid emotsioone me sõbrad ja tuttavad publikust üles olid noppinud.

Vahest kõige levinumaks küsimuseks oli, et kas see… see mis just seal laval toimus… kas see ongi rahvatants? Nii mõnigi oli ‘omal ajal’ rahvatantsuga tegelenud,

,aga see pold midagi sellist need tantsjad täna tegid;

Meie ajal need jalad küll nii kõrgele ei käinud. See on ikka hoopis uus tase;

Ma ei teadnud, et rahvatantsu sellise muusika järgi ka tantsitakse. Ma tulin saali selle muusika peale ning minu pärast oleks võinud tantsijad ainult ringiratast ka käia, mulle oleks ikka väga meeldinud.

Seda on tunda, et rahvatantsust on stereotüüpne mõtlemine, kui inimestest, kes kalpsavad kaera-jaani ning vahel teevad mõne äkilisema polka. Need, kel, rahvatantsuga lähem kokkupuude puudub, ei teagi milline see kunst täpsemalt on.

Vägev, aga ma ei saa aru, kuidas nad (tantsijad) nii täpselt teavad, et nüüd pean olema tantsus kohati selle inimesega ja nüüd selle inimesega, ja nüüd pean olema sirgel ja siis ringil ning kogu aeg midagi tegema ka veel?

See pakub alati suurt rõõmu, kui kellegi arusaama ning mõistmist rahvatantsust on saanud muuta paremaks ning tekitada huvi selle tegevuse vastu. See on Savijalakestele alati oluline olnud. Kokkuvõttes saime eesmärgiga hakkama ning publik sai saali meelitatud ning nö. üles köetud, täpselt nii nagu vaja oli:

Ma plaksutasin nii kõvasti, et mul läks meelest ära, et hoian veinipokaali käes ja pärast esinemist sain aru, et olen üleni valge veiniga koos.

 

Patsutus seljale ja edasi

Egas midagi, patsutame natuke endile õlale, hingame sügavalt sisse ja välja ning läheme sirgema seljaga edasi. Kõik esinenud tantsijad tänavad treenereid-kasvatajad töö, usalduse ja sihikindluse eest. Esituse soe vastuvõtt ning kõva aplaus sümboleerivad töö vilju ning kuuluvad absoluutselt meie kasvatajatele. Nüüd hoida seda taset, neid emotsioone ja minna edasi, sest kohe on ukse taga uued etteasted, uued proovikivid, uued eesmärgid ja uued emotsioonid.

Aitäh kõigile, kes selle esinemisega seotud olid!
Aitüma Tallinna Tehnikakõrgkool ja veel kord palju õnne ning
“Elagu! Elagu! Elagu”

 

Headusest tulvil hommik pani tantsijate tasakaalu proovile

9. detsembril toimus Tallinna Tehnikakõrgkoolis traditsiooniline Heategevuslik Jõuluhommik. Pühadest ja heategevusest innustatud üritust korraldasid sel aastal TTK tehnomaterjalide ja turunduse II kursuse tudengid. Sel aastal oli ürituse eesmärgiks Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu toetamine.

12359536_10206765454147350_339698821_o

(veel …)

#08 Võidukas Vargamäe Võistutantsimine

Savijalakeste kõige vanem rühm vajas endale hooajaks eesmärki ning kui õpetaja Kristiina pakkus välja osalemise Vargamäe võistutantsimisel, tundus see huvitav väljakutse meile kõigile.


 

Võistutantsimisel oodati segarahvatantsurühmadelt tänapäevase käsitlusega rahvaliku viisi järgi seatud omaloomingulisi tantse, ning Kristiinal mõlkus midagi juba meeles. Ei saa öelda, et tantsutrennid kergeks kujunesid. Juba lugu ise oli üsna keerulise rütmiga, rääkimata sammudest, mis meil kõikidel esialgu jalad sõlme ajas. Ootamatult selgus vaid nädalake enne võistutantsimist, et Joel ei saa põlvevigastuse tõttu esineda. Õnneks oli Mait põhirühmast nõus oma abistava käe (loe: jala) ulatama, ning paari päevaga tegi ta suisa imet, ning oli valmis meiega esinema.

Võistutantsimisel esitatud tantsud olid kõik eriilmelised ja igaüks omamoodi huvitav. Rehealune, kus esineti, oli vast kõige paremini sobiv just meie tantsule, sest andis võimaluse poistel lakaluugist piiluda meie säravaid ja roosapõskseid piigasid. Vargamäel veedetud päev ning võistutantsimise esikoht oli igati vääriline punkt meie emotsiooniderohkele tantsuhooajale.

– oma mõtteid võidukast päevast kirjutas Marju

Vaata lisaks

Suur tänu, meie kõige auväärsemad Vilistlased! Savijalakesed on Teie üle uhked!