Savijalakeste logo
EST / ENG

#33 Hakkame sättima: Kuidas valmib Savijalakeste EV100 pidu?


Aasta 2018 on esmapilgul kui tavaline number – ei ole ju mingi eriline, ahhetama panev numbrikombinatsioon. Ometigi on see aastaarv meeldejääv kui suure juubeliaastana – Eesti Vabariik saab 100-aastaseks ja meie, Savijalakeste jaoks veelgi olulisem 50. juubeliaasta täitumine leiab aset sel kevadel!

Algul ei saa vedama…

2017. aasta lõpus, detsembris, anti meie rühmale korraldada Savijalakeste aastavahetuse pidu. See uudis jättis nii mõnelgi meist paar südamelööki vahele. Kas ikka hakkame korraldama ja kas saame hakkama, kuna rühm ometigi veel nii noor ja selline suur vastutus nagu ürituse korraldamine, paneb ikka rühmakoostöö korralikult proovile. Õnneks enamik meist olid selle poolt ja nii me siis selle enda peale võtsimegi.

Esimese ülesandena tuli välja valida kuupäev, millal pidu võiks aset leida ning kaalukalt võitis 3. veebruar, täpselt kolm nädalat enne suurt vabariigi juubelile. Sellega mõneks ajaks ürituse korraldamine peatus, sest nagu ikka – inimene on kõige produktiivsem just viimasel hetkel. Kuu aega enne pidu taas ärkasime ja hakkasime panema paika detaile: mis on peo teemaks, kuidas pidu välja hakkab nägema, millega oma külalisi kostitame ja kes paneb jalakesed peol tantsima.

Peo teemavalik oli üllatus-üllatus – Eesti 100, eeskujuks presidendivastuvõtugala pidulikkus ja elegantsus. Jagasime omavahel ülesanded ära, kes mille eest vastutab ja hakkasimegi tegutsema. Vahepeal tundus küll, et võib-olla ei saa hakkama, et äkki jääb miski kahesilma vahele, mingi oluline detail ja ongi pidu rikutud, aga õnneks hoolitses selle eest meie armas kasvataja Kaja, kes käis meil nii-öelda luuaga järel, et kas see ja too on tehtud ning kas me selle ja tolle peale oleme mõelnud. Mida aeg lähemale peole jõudis, seda rohkem hakkas tunduma, et ongi päris pidu toimumas, asjad toimivad ja rühm on ka leidnud ühise keele ja ühtsustunde, et koos korraldada üks vägev pidu ja mitte külalisi alt vedada.

Kui Kavalad koolimaja jõudsid…

…oli saal veel kaunistamata ehk kätte jõudiski see kauaoodatud (mõnel kauakardetud) päev. Meile kui eksamipäev, mille jaoks me kuu aega oma pead vaevasime ja nüüd lõpuks tulemust näeme, et kuidas mõtted saavad reaalsuseks ja kas tuleb pidu selline nagu me seda tahtsime. Meie oma iluund kaua ei saanud magada, sest tuli juba hommikul minna aulasse ja teha seal abraka-dabra-sim-sala-bim ning ongi saal peoks valmis. Tegelikult see nii lihtsalt ei käinudki, läks ikka rohkem aega ja tuli veel viimseidki ajurakke pingutada, kuhu miski paigutada ja kuidas kaunistada nii, et jääks mulje, nagu seal ainult gaalad toimuvadki.

Tuli teha veel viimasehetke sisseoste, poleerida klaasid, katta lauad, rullida lahti vaip…

Kas me paneme need tulukesed nii?
Kuidas me söögid lauale mahutame?
Kus me külalisi pildistame?
Kus keegi istub?

 need olid vaid paar küsimust sajast, millele tuli leida veel kiiresti vastused. Oli juba möödas paar tundi, kui tuli minna koju, end ise ilusaks teha ning siis uuesti kiiresti tagasi saali rutata ja veel viimased-viimased asjad paika panna. Bänd tegi proovi, valgustus ja heli tuli paika saada, söögid lauale, klaasid shampusega kihisema… ja juba hakkasidki saabuma ka külalised. Sel päeval meie jaoks kell, mis muidu näitab tunnis 60 minutit, näitas üheksa tunni jooksul paar sekundit.

…pärast ei saa pidama

See hetk, kui Piret jõudis kohale, saime me aru, et ongi nii, pidu hakkabki kohe-kohe pihta. Kuni selle hetkeni suutsime hakkama saada ilma suurema seigata, kuni tuli esimene black „kas Piret teab, et ta peab seisma ukse kõrval ja tervitama külalisi?“ See tundus meile esiti nii loogiline, et Piret teab ilma, et keegi seda talle ütleks ja suure tegutsemise käigus unustasime talle tegelikult seda ka päriselt mainida. Õnneks meil ukse kõrvale tühja kohta ei jäänud ja külalised said siiski Pireti sooja käepigistuse ja tervituse osaliseks. Niisiis, kuna saal oli juba valmis, jäi üle vaid oodata külalisi, et hakata neid vastu võtma. See oli sel päeval tegelikult ainuke hetk, mil aeg venis.  

Kui saal hakkas täituma külalistega, kes olid end nii ilusasti üles löönud, siis sel hetkel tundsime juba kerget pingelangust. Edasine oli ainult peo osa ja enam ei pidanud midagi välja mõtlema, ainult see, mis oli juba teada, tuli ära teha lõpuni ja edukalt. Pidu algas kõnedega, mis olid seotud Eesti ja Savijalakestega (ikkagi ju mõlema juubel sel aastal), iga rühm sai sõna. Kõnedele järgnes  tutvumismäng, kus igaüks sai teada kellegi kohta miskit uut ja huvitavat.  

Kui natuke jõuti juba endale miskit head ja paremat sisse süüa ja klaasike shampust ära juua, tuli lavale bänd „Kuumus“, kes esitas lugusid nii kiirema kui ka aeglasema tempoga, niiet jalad ja kehad said igatpidi soojaks tantsitud. Sel ajal, kui bänd puhkas, tuli muusikat meie enda playlistist ning laulud jäid pigem eesti artistide piiridesse (meie arvates oleks olnud kohatu lasta sel õhtul viimase aja raadiohitte).

Selleks, et hoida külaliste pea natuke värskena ja panna mõte tööle, korraldasime Rooside Sõja mängu, kus küsimused olid samuti seotud Eesti ja Savijalakestega. Mäng käis rühmade vahel ning oli näha pinget ja ärevust küsimustele vastates. Seda enam, et küsimused olid kõigile tuttavad, kuna said paar päeva enne neile ise vastata ja oli huvitav teada saada, mis Savikeste seas kõige populaarsemad vastused on (ja kui ühtne mõtlemine on..). Finaalis läksid vastamisi A-rühmad ning võitjaks tuli A1 rühm. Oleme väga rahul ja rõõmsad, et see mäng õnnestus ja kõigile meeldis ning närvipinget pakkus.

Meie plaan oli kell 23 välja tuua tort suurelt ja uhkelt, kuid kümme minutit enne kella 23 võttis Piret peo juhtimise üle ja ajas kõik tantsuplatsile seltskonnatantse tantsima. Muidugi, kuidas saab mööduda Savijalakeste pidu ilma pillimehe Tarmota ja tantsudeta. Mõtlesime, et hea küll, tantsime paar tantsu ära ja toome siis tordi. Oh, kus me alles eksisime… Pill muudkui lõõtsus ja jalad muudkui vihtusid tantsupõrandal. Nii me siis ootasimegi, kuni käes oli südaöö ja tort saabus!

Tantsida sai terve õhtu ning kõrged kontsad ei takistanud kedagi. Mõned külalised olid nutikad ja võtsid kaasa pastlad, et saaks ikka lõputult tantsida, kuid kui pastlaid polnud, siis saadi ka ilma jalanõudeta hakkama. Meil oli heameel näha, et tantsuplats polnud kordagi tühi (välja arvatud juhul, kui toimus mõni mäng või söödi torti). Lõpuks meile juba tundus, et pidu ei lõppegi. Viimased vaprad tantsisid kuni kella kolmeni ilma ühegi väsimusmärgita!

Kavalad tänavad kõiki selle meeleoluka ja lõbusa õhtu eest. Loodame, et kõigil oli heameel otsida kapist välja oma kõige pidulikum kleit ja ülikond, pühkida tolmust kingad vahelduseks pasteldele ning tulla ja veeta üks meeleolukas õhtu koos teiste Savijalakestega!

Järgmiste kohtumisteni!
– Aave Lotta ja Kavalad

Kommenteerimine on suletud.