Savijalakeste logo
EST / ENG

#25 Pärimuse Päitsed Põlvas


Kui muusika lõppes, oli kogu saal vait. See ongi ilmselt see situatsioon, mil sobib öelda: ,,Paus kannab.” Ja kui tormiline aplaus kestis ja me lavalt maha astusime, tundsin, kuidas silmanurka kogunevad pisarad …

Foto: Merli Antsmaa

Pärimuse Päitsetest tuli minuni esimene info ühe meie rühma tantsija kaudu, kes küsis minult: „Kas Krissu kutsus sind ka?“. Olin alguses suhteliselt hämmingus, sest ei teadnud asjast midagi ja küsimus tundus naljakas aga kuna ma tõepoolest polnud mingitest “päitsetest” midagi kuulnud, vastasin eitavalt.

Mõne aja pärast võttis meie treener Kristiina aga ka minuga ühendust ja pakkus võimalust osaleda Pärimuse Päitsete uue tantsu loomise protsessis. Vastasin muidugi jaatavalt ehkki ei teadnud kõne all olevast üritusest sel hetkel veel midagi. Hea, et ma nii tegin.

Tegu on uue muusika ja koreograafia konkursiga, kus värsked tantsud ning palad kantakse lõpuks ette elava muusika saatel. Viimastel aastatel valminud etno- ja folk heliloomingule ehitatakse peale värsked tantsud, mis aitavad meie rahvakultuuri ning etnost edasi arendada, hoides samal ajal pärimuse tuuma.

Loomine

Minu jaoks oli see täiesti uudne ja huvitav kogemus. Uue tantsu loomine oli osalt juba tuttav, aga mitte sellise tantsu oma. Krissu looming oli nimetu, kuni hetkeni mil filmitud tants tuli žüriile esitada. See toimus 2016. aasta suve lõpus. Miks tantsu nimi kergelt ei tulnud? Sest ühte pealkirja on raske koondada emotsioone, mida see tants sisaldab.

„Vana arm, vana karm“ valmis Kulno Malva loo „Laula-Laula“ peale ning kergelt tumeda varjundiga lugu ei saa lihtsaks valikuks pidada. Hetkeseisuga on see ilmselt kõige teatraalsem ja dramaatilisem lugu, mida ma olen pidanud tantsu kaudu esitama. Krissu koreograafia selles tantsus ei ole tantsijale raske niivõrd tehniliselt, kuivõrd emotsionaalselt ning näitlejameisterlikkust arvestades. Üks rühmakaaslane kommenteeris tantsu järgnevalt:

See on täiesti seisundilugu – selleks on vaja ettevalmistada end just vaimselt. Publikule on see üllatus, millist narratiivi võib üks rahvatants kanda ning tantsijale on see tunnetatav lugu, mida mängida. Just nimelt mängida.

Seega julgen väita, et ,,Vana arm, vana karm” ei kanna ainult pärimuslikku sammustikku, mida on tantsus kindlasti keeruline näha, kuivõrd väikest sotsiaalkriitilist narratiivi, mis on rahvale omane aegade algusest. Sisuliselt koosnes kogu kolme minutiline lugu umbes ühest kombinatsioonist, paarist kõnnisammust ja kahele küljele kõikumisest. Ei tundu eriti keeruline, eks?

Tegelik sõnum pidi aga vaatajani minema läbi emotsiooni ja selle, kuidas me neid väheseid liigutusi teeme. Alates meie näoilmest, lõpetades sellega, kuidas me enda kätt või sõrmi kuhugi asetame. Ehk siis tegelikult paras emotsionaalne pähkel. Nende väheste liigutuste paika sättimine, rihtimine, läbi katsetamine ning mõtestamine võttiski kõige rohkem prooviaega. Aga see oli vajalik.

Kogu tantsu kokku panemine tantsijatega toimus suhteliselt lühikese aja jooksul keset suve ja see võeti linti juba paari nädalat pärast alustamist. Tulemuseks oli minumeelest midagi päris vinget ja lahedat. 

Foto: Merli Antsmaa

Lugu, mis torkab

Pehmelt öeldes on tantsu sõnum sünge. Millest see räägib? Tantsus on paigas rollid. Kui üldiselt on rühm tervik, mis esitab ühist tantsu, siis “Vana arm, vana karm” puhul on igal tantsijal oma kindel roll, oma koreograafia oma sõnum. See on lugu noorest neiust, kes otsib armastust. Siirast. Armastust talle pakutakse, kuid mitte siirast ja kindlasti mitte positiivset. See narratiiv oli jällegi midagi sellist, mida tantsulises keeles pole mina pidanud esitama ega kellelegi ümber jutustama. Üldjuhul on meie tantsud ju väga selgelt positivistlikud – see on aga valusalt puudutav.

 

Mitu kuud hiljem …

… olime oma pundiga jõudnud Põlvasse Pärimuse Päitsete lõppkontsertile. Soojast suvest oli saanud kõle hingedekuu 12. päev ning avastasime end oma teistmoodi tantsuga kavast, kus paljud lood ja laulud olid seotud suve- ja tantsurõõmu või armastuse ning romantilisusega. Sekka mõni pala töötegemisest ning pärimuslikest karakteritest. Keegi teine selle loo peale tantsu teinud polnud. Vähemast kõlas “Laula-laula” sel õhtul ainsana koos Savijalakestega.

Olime lava akside vahel ning vaatasime tantsu enne meid – see oli pöörane “Nädalalugu”, mis keerutas lavalauad üles ning publiku emotsioonid lakke. Tundsin, kuidas põlv värises, sest ettevalmistus lava taga enda “seisundisse” viimiseks oli jäänud liialt lühikeseks. Saalis oli kohtadest puudus ning lava taga olevate monitoride ees oli rahvast rohkem kui õhku oleks jätkunud.

Eelmised esinejad astusid lavalt aplausi saatel maha. Kulno võttis koha muusikute laval ning istus seal uhkes üksinduses. Saal vaikis ning valmistus järgmiseks etteasteks. Viimane sügav hingetõmme ning ootasime loo algust.

Foto: Merli Antsmaa

Kui muusika lõppes, oli kogu saal vait. See ongi ilmselt see situatsioon, mil sobib öelda: ,,Paus kannab.” Ja kui tormiline aplaus kestis ja me lavalt maha astusime, tundsin, kuidas silmanurka kogunevad pisarad …

Nii ütles neiu meie rühmast. Jõudsime tagasi lava taha ning tundsime saali kaasaelamist ning üllatust. Tüdrukute silmad täitusid veega, Krissu võttis meid vastu ning järgmisel hetkel olime suure rühmakalliga blokeerinud ühe koridori. Seekord tantsu esitades, käisid hirmujudinad vist igast ühest läbi. Ehe emotsioon.

See oli täpselt nii nagu pidi. See oli täiuslik. Aitäh teile!

Olid tantsulooja sõnad. Jah, Põlvast lahkusime me põhimõtteliselt tühjade kättega – seekord auväärt žürii poolt ühtegi tunnustust meile ei tulnud, kuid paljudelt oli kuulda positiivset tagasisidet, sest kava oli selgelt eristuv. Ja see tunne täidab veel aasta hiljemgi südant. Rohkem kui mõni diplom või aukiri seda kunagi teha saaks. “Vana arm, vana karm” oli kindlasti üllatav, kindlasti karm, kindlasti torkav, aga eristuv heas mõttes. Sellel on eriline koht ning see ei saa kunagi tantsuks, mida igal esinemisel tantsida. Pärast Põlvat pole me seda lugu rohkem jutustanud, aga “Laula-laula” kumiseb endiselt peas.

Foto: Merli Antsmaa

Aitäh Kulno Malva selle loo eest ja muidugi kiidusõnad meie treeneri Kristiina poole, kes sellele loole sellise sügava sõnumiga tantsu peale tegi.

 

Meie esitust on võimalik vaadata YouTube’ist: https://www.youtube.com/watch?v=pWaaCzIgZf8

– Rainis

Kommenteerimine on suletud.