Savijalakeste logo
EST / ENG

#13 Saatus või juhus?


Eesti on väike. Ma usun, et meil kõigil on kogemusi, kui kohtame oma naabrit või tuttavat mõnes teises Eesti nurgas, täiesti juhuslikult. Või tuleb välja, et Sul ja Su uuel tuttaval on palju ühiseid sõpru. Kuid sellises riigis ja rahvas on huvitav leida sõnuseletamatuid seoseid – on siin tegemist lihtsa kokkusattumuse, juhuse või hoopis saatusega?

Nagu kõigil, on ka Savidel vahel kombeks vanu pilte vaadata. Möödunud tantsupeod, välisreisid, ühised üritused. Nii mõnigi kord on piltidevaatamise ajal tekkinud vaikus ning siis äratundmisrõõm. Näiteks 2011. aasta tantsupeo pildil on Savide kõrval üks Tartumaa poiss, kes polnud Savijalakestest tol hetkel kuulnudki – momendil on käimas tema kolmas hooaeg meie grupis. Samasugune juhus oli ka 2007. aasta peol ühe põlise saarlase ning ka mullu Gaudeamusel ühe Viljandi noorsandiga. Või, kui mina tulid Savijalakestesse, tundsin ma ära ühe tantsijanna … mul polnudki aimugi, kus ma teda näinud olin või miks ta mulle nii tuttav tundus. Mõne aasta möödudes, vaatasin ma tantsupidu ,,Meri” videot ja seal see oli… sel ajal teadmata, et tegemist on Savijalakese tantsijaga.

Ning nüüd, mõni päev tagasi, leidis aset järjekordne moment, millest tekkinud emotsiooni on raske sõnadesse panna. Meie praeguse noorte rühma tantsija, kes tuli savidesse täiesti valge lehena, s.t. et ta polnud kunagi varem sellega tegelenud, koges üht müstilist viivu:

 

Kas Sina oled üks neist paljudest, kes usub saatusesse? Või hoopis üks neist, kes peab „saatuse märke“ pigem juhuslikeks kokkusattumusteks?

2008. aastal ilmus Maalehes artikkel (vt. lisas) erinevate tantsurühmade veidratest nimedest. Teiste hulgas oli juttu ka Savijalakeste nimeloost. Artiklit illustreeris pilt ühest Savijalakeste esinemisest. Mina elasin sel ajal Tartus lõbusat tudengielu ning viimane, millest toona huvitusin, oli Maalehe lugemine ja rahvatants. Ammugi polnud ma midagi kuulnud Savijalakestest.

Möödusid mõned aastad ja 2014. sügisel sai alguse minu tantsuteekond Savides. Tol hetkel pidasin hea sõbra kaudu Savidesse jõudmist erinevate juhuste kokkulangemiseks. Kahtlusi selles osas tekitas aga üks hiljaaegu tehtud huvitav avastus.

Nimelt leidsime mõned nädalad tagasi 2014. aasta alguses siit ilmast lahkunud vanaisa pabereid sorteerides just sellesama Maalehe artikli juurest väljalõigatud pildi, mis oli kleebitud papist alusele allkirjaga:

 

„Savijalakesed tõestavad igal esinemisel, et nimi ei riku meest –
rühmaliikmete jalad on kerged ja hüpped kõrged“

 

Miks otsustas vanaisa, omamata mingitki seost Savijalakestega ja saamata oma eluajal aimdust minu tulevasest seotusest selle kollektiiviga, tookord selle pildi välja lõigata ja alles hoida? Sellele küsimusele ei osanud ühtegi loogilist seletust välja pakkuda ka vanaema. See põnev leid tekitas korraks isegi teatavat kõhedust – kas tõesti saatuse keerdkäik?

Olgu see siis saatuse poolt määratud või juhuste huvitava sattumuse tulemusel juhtunu, tunnen, et olen õiges kohas – ümbritsetud armsate inimeste ja ääretult positiivse energiaga.

(erakogu)

Vaata lisaks:

  • Maalehe artikkel asub siin

 

Kommenteerimine on suletud.