Savijalakeste logo
EST / ENG

#11 Minu esimene aasta Savijalakestes


Lisaks kõigele muule tähistas 2014/15 hooaeg mitmeid uusi algusi. Lisaks sellele, et meie treeneritele, või nagu me neid hellitavalt kasvatajateks kutsume, lisandusid Savijalakeste hulgast võrsunud õpetajad Kristiina ehk Krissu ja Mait, oli hooaeg esimene ka mitmetele uutele savidele. Oma tagasivaate kirjutas Kati, kes liitus Savijalakeste trennide ja seltskonnaga mullu sügisel.

Kui ma 2015. aasta suvel üldtantsupeo etendust vaadates valjusti mõtlesin, et tahaks ka kunagi tribüünil istumise asemel hoopis rahvariietes väljakul olla, siis ei kujutanud ma tegelikult ettegi, et juba kaks kuud hiljem teen esimesed (tantsu)sammud selle unistuse täitumise suunas. Kuna üks hea sõber oli juba mitu aastat Savijalakestes tantsinud, siis viis üks asi teiseni ja nii leidsingi ennast septembris Savijalakeste uute tantsijate infotunnist.

Kuna minu kokkupuude rahvatantsuga oli senini peaasjalikult publikus istumisega piirdunud, valdas mind suur ootusärevus ja hirm, et kas saan sellega ikka hakkama. Nüüd, kus esimene tantsuhooaeg edukalt seljataga, võib öelda, et algus tuli küll üsna raskelt aga seda suurem oli rõõm, kui meie rühma püsikoosseis välja kujunes ja esimesed tantsud koos selgeks said õpitud.

Üldiselt paigutuvad uued tantsijad nn noorterühma, mida sel hooajal vedas Mait. Noorterühma peaeesmärgiks on õppida või korrata eesti rahvatantsu põhisamme, õppida levinumaid tantsukombinatsioone ning harjutada Savijalakeste klassikat, milleks on Salme ja Ott Valgemäe tantsud, ,,Kungla rahvas” ja otseloomulikult ,,Savikoja polka”. Küsisime Kati käest, kuidas tema tunnetas noorterühma kuulumist ning teiste rühmade suhtumist esimese aasta tantsijatesse?

Mul on väga hea meel, et ma just noorterühma sattusin. Meie seltskond on üsna kirev, kuid moodustab kena terviku. Ühtehoidmise ja usaldamise ehitamine ei võtnud kaua – meil on hea klapp. Ja loomulikult saab meil alati palju nalja. Kuid jah, teiste rühmadega veel nii väga sellist ,,oma” tunnet ei jõudnud tekkida, samas, julgen öelda, et iga ühise üritusega see tunne kasvab ning näod-nimed saavad üha rohkem tuttavamaks.

Lisaks tulistele trennidele pakkus esimene hooaeg ka palju toredaid ühisüritusi nii oma rühma kui ka terve Savijalakeste koosseisuga. Eradaim mälestus on veebruaris toimunud tantsulaagrist, mis kahe päeva jooksul pakkus nii lõputult väsitavat trenni ja jalavalu kui ka palju naeru ja tantsurõõmu.

Hooaeg kulmineerus meie rühma jaoks esimese esinemisega, mis leidis aset Tallinna Vanalinnapäevadel, kus Savijalakesed juba aastaid publikut rõõmustamas on käinud. Vaatamata esinemise eel saabunud tugevale rambipalavikule ja ootamatult kitsale tantsulavale, õnnestus kõik suuremate viperusdeta. Peale esinemist kogunesime Tornide Väljakule, et mõnusas seltskonnas piknikuga hooajale punkt panna. Tuleb tõdeda, et esimene hooaeg Savijalakestes oli just niisama tore ja päikseline, kui päev, mil hooaja lõppu tähistasime.

Küsisime Katilt, kas trennidest ja koosviibimistest tekkis ka juba mingisugune heas-mõttes-rutiin ning kas suvel on pigem mõnus puhata trennidest ja kaastantsijatest või on kuidagi ootamatult palju vaba aega tekkinud trenniaegade asemel?

Oi, esimesel trennivabal nädalal oli ikka väga imelik tunne. Vanast harjumusest hakkasin esmaspäeva hommikul enne tööle minekut juba trennikotti kaasa pakkima, et pärast tööpäeva otse trenni joosta. Ja ausalt öeldes oli alguses üsna harjumatu ning imelik mitte enam trennikaaslasi kaks korda nädalas näha.

Sel aastal oli noorterühmal iseäralik olukord, kus uute tantsijatega tegi ka treener esimesi samme, st et Mait, kes on aastaid olnud tantsija, hakkas juhendama päris esimest oma rühma. Kas tantsijad ja treener hoidsid seepärast ka rohkem kokku ning kuidas tekkis usaldus teie vahel? Millise hinnangu paneksid oma õpetajale esimese aasta eest?

Kuigi mul ei ole varasemat kogemust ja võrdlusmomenti, tundub mulle, et üsna kiiresti kujunes meil välja austus Maidu kui treeneri vastu, kuid samas ei tekkinud sellist tugevat joont treeneri ja treenitavate vahel, pigem ühtne kambavaim. Arvestades tantsijate erinevat taset ja paljude suhteliselt vähest kogemust, tegi Mait meiega väga head tööd. Eriliselt peab kiitma tema kannatlikkust – vahel tuli mõnda asja jälle ja jälle uuesti teha, kuid ta leidis alati jõudu pigem kiita ja innustada kui häält tõsta või kurjustada.Ja kuigi jalad päris tihti valu tegid, olid trennid mõnusalt rasked ja sageli parajat väljakutset pakkuvad.

Ja viimaks küsisime loomulikult klassikaliselt: kui tekiks olukord, kus keegi pöördub su poole küsimusega, millisesse trenni sügisel minna, kui sooviks on hoida end aktiivsena ning leida ka uusi tutvusi või isegi sõpru.

Soovitaksin kindlasti savidega liituda. Väga hea ja täiesti võrdväärne alternatiiv spordiklubis rassimisele. Boonusena võimalik saada väga palju uusi toredaid tuttavaid ja osaleda ühistes ettevõtmistes.

***

Igal sügisel võtab Savijalakeste looja, folkgrupi vaimne ning kunstiline juht Piret Lett vastu tantsijaid ning kordab oma põhimõtet, et tantsida peavad saama kõik, kes soovivad, olenemata kogemusest või selle puudumisest. Oluline on tahe, eneseusk ja pühendumine. Sestap pole Savijalakestel ka katseid sügiseti, sest see oleks meie põhimõttevastane. Kuid igal aastal näeme näiteid varasema kogemuseta tantsijatest, kes on tulnud, näinud ja võitnud!

Pildil 2014/15 aasta Noorterühm koos juhendaja ja foto autori Maiduga

– Oma lugu jutustas ning küsimustele vastas Kati Noorterühmast

* Savijalakeste osalemist Vanalinnapäevadel ja Meeste Tantsupeol KOLM vahendas ka Tallinna Tehnikakõrgkooli koduleht, artiklit saad lugeda SIIT

Kommenteerimine on suletud.